Reede, 6. august 2010

Kirkad suvekillud


Päris põnev, kui elu hallide argipäevade vahele eksib ära mõni kirev kild. Puhkus on selleks korraks peaaegu seljataga( ajusopis siiski teadmine, et väga häda korral on ootamas veel 14 puhkusepäeva eelnevatest aastatest) ja mõnusaid ühesolemise päevi pere ja tuttavate seltsis selja taga mitu. Kuna poliitikud ju puhkavad siis, kui kana pissib, oli meie koospuhkamise aeg ka lühem kui tavaliselt. Aga sellest tegelikult polnudki midagi. Tähtis on mõne üksiku päeva intensiivsus, mitte pikaleveniv jorutamine, kus üksteisest juba iiveldamiseni tüditud ja tegevust ei leiagi. No nii pika jutu pelae võiks mõni konkreetne näide ka ollaJ
Ja tulebki. Nii palju tuttavaid painanud, kui sel aastal, polegi ammu saanud. Õnneks ei teinud me seda kuskil pikalt ja arvatavasti ei tüüdanud seega ka kedagi ära. Vahva oli esimest korda käia Emumäel, kuhu mina imelikul kombel oma jalga senini polnud saanud ja Salla külas, kus lahke pererahvas meid kostitas mõnusa sauna ja tiigiga. Tuttavad Vändras, Rakkes, Viljandis ja Aegviidus said üle vaadatud ja vastukülaskäigule palutud. Aga vaieldamatult selle suve tippreis oli eelmise nädala ekpromtikas meie oma koduvalla Prangli saarele. Sellest saarest ei teadnud ma enne midagi muud, kui et seal on igavese rohelise tulega valgusfoor, heas mõttes hullud peastarvutajad lapsed ehk pranglijad ja kaasa kaudu sedagi, et Eesti ühe rikkama valla ninamees veedab seal saarel oma suved ja oli mingi ühisreisi ajal maininud ka mu mehele, et on sinna teretulnud. Mõistagi ei arvanud me, et ühel saarel resideeruv mitte-nii-väga-tuttav inimene avasüli meid võõrustama kipub. On ju selliseid poolvõõrastest linnavurlesid, kes suveajal õuele pressivad jalaga segada. Sestap ei tülitanud härra vallavanemat algul, vaid püstitasime om telgi laagriplatsile ja otsustasime esialgu isepäi saarega tutvust teha. Et aga eelmise õhtu hullus saginas(uus telk tuli vana poolikuse tõttu asendada pooleöise marketiostuga) olime unustanud saare info välja printida, siis tuli ikkagi kõllata kohalikule saareprominendile ja uurida, kuhu minna ja mida teha. Ei osanud aga oodata sedavõrd positiivset ja vahvat reaktsiooni. Meile sõideti vastu kohaliku liivateede ratsuga – villis, mis kohandatud just saarel sõiduks ja see programm, mis järgnes, oli täis põnevust, pisukest ekstreemi, kultuuri ja ajalugu, huvitavaid fakte, sõbralikku vestlust, ühist lestapraadimist ja -söömist, viinavõttu ja tõelist külapeo romantikat... Ühesõnaga kõike oli.
Mina, kes ma pole eriline ekstreemiinimene, sattusin hullu vaimustusse skuutrisõidust. Teadsin küll, et kui mulle mingi ekstreem natuke sobib, siis on see just mereekstreem. Ja nii oligi – pööraselt lahe on kihutada mööda laineharju ja tunda seda hingekriipivat vabadust, mis kaasneb võimsa ristlaine tipult kukkumisega. Üksi siiski vaevalt ma oleks esimest korda julgenud seda ekstreemi ette võtta, eks seljataga turvajale kuulub suurim tänu ja austusJ Ja naistel pidi skuutri juhtimine õnnestuma paremini kui meestel, tunnetus pidi parem olema... Vbl see oli lihtsalt kaunis kompliment, aga mulle meeldis – nii sõita kui kompliment. Targa ja intelligentse meesterahva suust seda enam;)

Õhtune pralle paadikuuris oli midagi nii uskumatult lahedat, et sain täiesti aru ühest kollasärklastest merejahiseltskonnast, kes tõenäoliselt olid seal mingit meestepidu pidamas, vast siis sellist, mida enne pulmi mehepojad aeg-ajalt armastavad teha. Aga kõik olid vaatamata päris ohtrale ja odavale alkoholile suht rõõmsad, sõbralikud ja vallatud.
Hommikul ainult tuli mul juba üsna varakult naabertelgi ees kulgevast vestlusest vastu enda tahtmist osa võtta. Noormehed kollastes särkides püüdsid vastastikku eile päeva pilti sõnades kokku maalidaJ No ei tahtnud see kuidagi õnnestuda neil. Aga lõpuks nad mingi kõigile sobiva kunstiteosega ikka hakkama said, sest paariks tunniks tekkis vaikus ja sai veel silma looja lasta.
Järgmise päeva ärasõit oli natuke nukker. Saar väärinuks enamat kohalolu, ent tunne, et selleks korraks on akud kuhjaga laetud, valdas täeielikult. Selline ongi ideaalne suvine nädalavahetus.
Õnn ongi see, kui oled rahul sellega, mis sul on ja sellega, mida sul pole. Õnneks on mul palju rohkem seda, mida on – on kolm  väga erinevat ja erilist poega ja üks  ja ainus väga eriline mees, kellega võib luurele minna küll. Ja pole ainult tarkust neile seda mõnikord valju häälega öelda.

Neljapäev, 3. juuni 2010

Kuidas küll ei jõua puhkust ära oodata... Eilses Postimehes oli lugu, et kuu pidada Veevalajas liikuma ja see teeb eriti raskeks kellast kellani töötamise - ei suudeta laua taga istuda ja mõtteid koondada, samuti pidada olema seletamatu ootusärevus. No nii ongi...
Tahaks midagi romantilist ja ilusat, igasugune rutiin kuidagi ei sobi praegu - tuleks mõni prints valge hobusega, tegelt võiks see olemasolev prints oma valge hobuse üles otsida kuskilt mineviku väljadelt:) Aga noh teadagi, eks pole enam mina mingi printsess, kelle pärast hobust hüüdma hakata ja printsist on saanud ka haiglane noor kuningas, kel oma kuningriigiga nii palju tegemist, et romantikaihaluses keskealine tädi peab endaga ise hakkama saama. Ja saabki üldjuhul - ja ega viriseda pole ka ilus - kuulates oma märksa nooremaid ja värskemas suhtes naistuttavaid - nende printsid ei märka neid niigi palju... Aga tahaks ju vahel ikka sületäit lilli ja hingematvaid elamusi... Naiselik soov.
Pärnust on nüüd ka möödas juba üle nädala ja olemas teadmine, et igasugustest konkurssidest ei ole mõtet enam osa võtta. Tuleb rõõmu tunda lihtsalt laulmisest ja üksteise seltskonnast. Tegelikult ei muutunud ju meie jaoks midagi - meil läks hästi ja saadud pronksdiplom selles ajas ja kohas oli ka õigustatud. Ilmselt tõesti oli see suht suur löök allapoole vööd meie tublile juhile, kes solvumisest ei läinud isegi lavale meie diplomit vastu võtma.( mida algul meie pidasime ka iseenda vastu suunatuks- et näh, olitegi viletsad), aga mis ikka... Žüriiliikmete arvamustest kumas läbi, et naishääled on liig nõrgad - järjekordne viide sellele, et on vaja hääleseadet, mis aitaks end leida. Ja pianot ei ole jätkuvalt. Mul pidid ihukarvad kehast eemalduma, kui kuulasin lõppkontserdil koori Head Ööd Vend laulu... Uhh, midagi nii superhüperhead ei ole ma ammu kuulnud - milline üheshingamine ja nii-nii-nii piano, kui üldse võimalik inimhäälel tekitada. Ma olin lummatud...Tekkis küsimus, miks nemad ei saanud grand prix'd.

Täna siis jälle lauluproovi- ette valmistama vanalinna päevadeks. Eks tulebki esineda rohkem koos ja mitte lasta häirida end teisejärguslistest asjadest. Me ju polegi profid:)
Kool saab läbi- hurraa, lastel suvevaheaeg ja vanematel ka lihtsam. Ühest küljest. teisest küljest vaevab juba praegu probleem, mis ja kus saab lapsest järgmisel kooliaastal... Kus on see kool? Ja kus on see õige koht?

Õnne ja õnnestumisi!

Neljapäev, 13. mai 2010

Lõpp vaikuse värelustele

:):):) hakkasin üle hulga aja sisse pressima oma päevaraamatusse (õigemini vist minu puhul kuuraamatusse) ja meiliaadressi toksides läks kogemata niimoodi, et nime asemel tuli sinna "eater". Mõtlesin algul, et mis jama see on, kas olen jälle unustanud oma salasõna... mitu korda tulutult üritades sain viimaks aru, et alateadvus mängib minuga vingerpussi ja nime asemel tuli hoopis selline sõna, mis minu praegusaja ettevõtmisi enesega küll enim iseloomustab. Olen otsustanud, et tegelen just nimelt sellega, mida suust sisse ajan ja mis ikka järk-järgult mu vöökohta rindade ja puusaga ühele joonele tirib. Mina tahan vastu vaielda ja vastan omalt poolt ägeda veejoomise ja tomati-sibulasalatiga. Eks vaatame, kes peale jääb:)
Vahepeal on merre voolanud palju vett ja olnud nii palju sündmusi, et ei teagi, kust peale hakata...
Jumalal on minuga küll praegu imelikud plaanid..., algul pani ta mind mõtlema, et hakkan vist vanaks jääma ja siis andis ühe hea obaduse veel isa infarkti näol. See viimane tuli kogu meie perele küll suure ja hirmutava hoobina. Oli selliseid aegu, kus olime lootust kaotamas ja olgugi et ei tahtnud, mõtlesime ka sellele, mis saab siis, kui isa meilt tõesti niiviisi ebaõiglaselt võetakse... Nüüd on sellest möödas juba üle kuu ja isa õnneks pärast rasket operatsiooni ja kurnavat tüsistusteravi kodus kosumas. Ega enne ei hakka elu hapruse üle mõtlema, kui surma külma käe hingus pea kohal... Ent ka hea kogemus tuli selle kõigega kaasa: tundsime kõik, et oleme üksteistele väga kallid ja anname endast maksimumi, et rasketest aegadest koos läbi tulla. Ja see teadmine on äraütlemata hea ja rahustav... Isegi kui vahel oli tunne, et enam ei jõua ja jõud lõpeb.

Aga väljas on juba suur kevad. Esimest kevadet siin metsaveeres elades olen vaikselt mõelnud, et ei tea, mis linnud meil siin siis tooni annavad. Eelmises elamises olid maja taga vanad pargipuud, mis  kevaditi ööbikukontserte pakkusid. Siin oli täna hommikul tegutsemas meie isiklik ökoäratuskell. Kägu. Olin juba kannatust kaotamas ja aknast hõikamas, et aitab nüüd küll - nii kaua ma ka elada ei kavatse- pidagu nüüd piiri... No jäi kuskile 40 ja 50 vahepeale. Järg kadus ära. Kevad on siin- see on nii meeliülendav tunne, et sõnadesse ei oska , suuda ja pole vajagi panna...

Tulevastest tegemistest niipalju, et kogu vaba aja aur läheb järgmisel nädalalõpul Pärnus oleva rahvalaulukonkursi kava drilliks. Tahaks loota, et saame sisemise tasakaalu ja sõbraliku laulumeele ühele lainele- see ongi kõige tähtsam. Muu tuleb siis juba ise - tunnetust ja helgust. Just, need kaks sõna iseloomustavad Mikk Üleoja stiili, kui ta õpetas vaimuliku  laulupeo proovis valikkoore laulma Kadri Hundi imekaunist ja -õrna laulu. Olen ikka oma loomuselt tõeline Neitsi:) - ma armastan filigraansust kõiges - hing väreleb ja hüpleb sees, kui kuulen ja tunnen, et on inimesi, kes oskavad ja tajuvad, ja vähe sellest- haaravd kaasa ka teisi sinna imelisse maailma, mille sügavamad sopid  on antud avastada vaid vähestele. Mulle meeldib alluda tundlikele meestele - selline imelik naine olen:):):) Aitäh Sulle selliste inimeste eest minu elus! Ja mu hääl karjub endiselt korraliku häälekoolituse järele - ma tõesti tahan lauldes endast anda maksimumi -see on üks väheseid asju siin ilmas, mida ma teen sedavõrd suure naudinguga, et unustan kõik muu enda ümber. Rinnad teeb rõõmsaks niikuinii:)
Tundlikke ja helgeid inimesi ka teie kõikide ellu. Ja palju kirgastavat muusikat.

Laupäev, 6. märts 2010

Eneseületusaeg

Nagu ma esimeses postituses lubasin, ei saa minust eriti regulaarset kirjutajat... Võib-olla on praegune kirjatükk üks osa minu uuest ajast. Kuidagi on minu juurde jõudnud revolutsioonilise situatsiooni tõeline olemus. Kus ühed  ei saa ja teised ei taha... No kuidagi nii see kõlas (meenub mulle umbes 25 aasta!!!) tagusest ajast.
Tõesti, mul saab sel aastal 25 aastat keskkooli lõpetamisest. See omakorda on järjekordne märk tõelusest, et miski kaob jäävalt - ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb... Ilmselt ei üht ega teist. See lihtsalt on nii. Tuleb leppida, et noorus ei tule iial tagasi... See omakorda tähendab vist prioriteetide ümberseadmist- mõtlemist. Huvitav küll, aga ma olen mingite viimaste nädalatega hakanud tajuma seda. Oma nn uue elu alguses otsustasin, et päris üksi ma oma paratamatu vananemise teadvustamisega hakkama ei saa.:) Seljavalu, mis viimasel ajal endast märku andis ja seelikuvärvel, mis üha tuugamalt ümber kere pressis, olid mulle muidugi ka päris toredad abimehed. Ühesõnaga otsustasin enda keha ja hinge premeerida iganädalase kahekordse pilatese-laksuga. Eelmisel kolmapäeval käisin esimest korda tutvumistrennis ja mulle meeldis. Tegelt pole ma eluaeg sallinud sellisid higi välja hüplemise trenne. Kirjelduste järgi arvasin, et pilates on just see, mis mulle võiks sobida. Nii oligi - selline pingutust ja tasakaalu nõudev, aga samas rahulik ja annab aega atra seada. Homme on veel kaks algustrenni - teooriast ja pilatese algtõdedest, eks siis saab asi hoo sisse. Kuskilt ju peab alustama.
Lisaks löövad mul viimasel nädalal üle pea kokku kõrgenenud eneseteadlikkus ja -kriitika. Pole just hea variant: see tekitab lähikondlastele arvatavasti palju probleeme. Ma ei ole rahul iseendaga ei välimiselt ega seesmiselt. Ja siis ma kipun oma rahulolematust teiste peal välja elama. Kõige kallimad ja lähedasemad saavad muidugi suurima sahmaka kaela. Sorry, ma püüan sellise endaga ise toime tulla. Teie armastust ja tuge on mul ikka vaja.
Kirjutan neid ridu ja mõtlen, miks me eestlased ikkagi oleme sellised nõmedad: selle asemel, et kallile inimesele öelda, et ta on meile väga-väga kallis, õõnestame sõnateravikuga suhtesse auke või oleme lihtsalt vait. Mõni jõuab õigel hetkel ilusad sõnad teisele edasi öelda, aga paljud sellised sõnad saame üle huulte alles armsat inimest viimsele teele saates... Samas ei meeldiks mulle ka totaalne Ameerika, kui kõiki ja kõike igal minutil armastatakse: nii meest kui naist, nii jäätist kui päiksepaistet. Selline ülimeelsus pole ka midagi väärt. Sõnade kaal kaob hoopiski nii.
Ah, jutt hakkab kõneks kiskuma. Ja lõpeks ei tea isegi, mis tunne valdab ja mida tegema peaks. Peab vist kunagise klassivanemana hakkama klassi kokkutulekut orgunnima. Kui ise ei tee, on ju teadagi tegemata kõik:)

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Õnneks vananevad ka mehed:)

Eile sai minu armas kaasa siis aasta võrra vanemaks. Et meie eas pole enam põhjust selle asjaolu üle eriti rõõmustada, siis ei pidanud ka suuremat prallet. Tõsi, pralle tuleb küll reedel töökaaslaste seltsis, aga see on selline mitmepeale pidu, kus saab natuke sööki ja jooki - lisaks ujuda ja sauna. Elagu Loo spordihoone!
Kodus püüdsime siiski asja veidi pidulikumaks praavitada: alates sünnipäevalapse hommikuse üleslaulmisega ja ühise väga maitsva Pavlova koogi söömisega ja lõpetades õhtuse Hiina söögikoha ühiskülastusega. Viimane oli sünnipäevalapse erisoov:)
Sünnipäev sai mõneti küll alguse juba eelmisel õhtul, kui mina küpsetasin mehe töökohta kohupiimakooki ja sündmuse kangelane ise puhastas 3 karpi kilusid. Kiluvõileibadest on saanud meie pere sünnipäevakostituste hitt. Alustasin seda kunagi koolis töötades vist mina, kui ma iga kord, kui kellelgi sünnipäev oli, tundsin nende magusate kookide ja kringlite kõrval hullu puudust millestki soolasest... Ja nii ta jäi...
Täna taas lauluproovi ja siis juba ongi peaaegu käes nädalavahetus, mis tõotab ka tulla üsna kiire ja sündmusterohke. Jooge sooja teed, tehke sporti ja lugege huvitavaid raamatuid: ehk teisisõnu - nautige elu ilusamat poolt!

Pühapäev, 7. veebruar 2010

avatar ja haltuura





Need kaks sõna märgivad vast kõige paremini minu varsti lõppevat nädalavahetust. Eile võtsime end kokku ja läksime siis üle hulga aja kinno. Ja mitte lihtsalt kinno, vaid mina läksin oma esimest 3D filmi vaatama. Teised olid varem ka multikarindel asjaga kokku puutunud.Nojah, kinosaali sisenedes oli hinges selline hirmu-ja põnevusesegune tundmus, nagu mäletan lapsepõlvest olevat tundamtu karusselli ees. Kuigi ma just eriline karussellitaja pole. Aga noh, keha mäletab ju vanemaid asju kui me ise.Mõnikord. Ja siis tuli meelde veel suvine 4D kogemus, mõniteist minutit küll, aga suht vastik - see visuaalse ja kehalise petumäng ei haakinud end minuga ja piilusin kogu aeg üle prillide musta ruumi ülemist nurka:)

Aga nüüd siis see "Avatar" ja kolmdee. Tegelikult oli lahe: mulle meeldis - eriti meeldis see, kui näiliselt ebaolulised tegelased toodi sulle nina alla: tulesädemed ja õnne- või soovide- või unistuste või misiganespuu seemned. See oli ikka ületamatult äge. Pean nõustuma Lauri Kaare kusagil välja öeldud arvamusega, et see on maailma kino jakos läbimurre - on kino enne "Avatari" ja kino pärast seda filmi. Mina, kes ma varem olin alati kahtleval seisukohal kino kui sellise suhtes: miks peaksin minema ja raha raiskama lihtsalt selleks, et kogu värki näha suuramas variandis - sama hästi võib ju laenutada filmi ja seda kodus mugavas olekus vaadata. 3D on igal juhul argument kino kasuks. Mis puudutab filmi sisulist poolt, siis seal polnud iseenesest mitte midagi üllatavat - puhas ameerika - etteaimatava süžee ja tegelaskujudega. Puhas muinasjutt. Allegooriline taust aga oli minu meelest võimas - samas kuratlikult lihtne - jõu- ja rahaühiskond ei tunnista mitte mingeid jumalaid peale enda omade - ja ei tunnistagi, nagu filmi lõpus ka kõlama jäi... Imestama pani vaid see, kuidas Ameerikas selline film nii vabalt ringlusse lasti. See on hämmastavalt Ameerika - vastane film.´Palju on selgeltviiteid Ameerika-Afganistani vastuolude kohta. Et aga film on jõudnud kogu maailma vaatajate ette, näitab siiski, et Ameerika on vaatamata kõigele ülidemokraatlik maa... Ikkagi tunnen mina üha enam kõige ameerikaliku suhtes vastumeelsust. Filmi 3D varianti tasub aga vaatama minna küll.

Nn haltuurale parimas tähenduses oli pühendatud minu teine vaba päev. Ja seda sellepärast, et ma ei oska ju ei öelda. Homseks on vaja valmis saada ühe aastaraamatu ja ühe lihtsakoelise naisteka keeletoimetamine. Õnneks on veel jäänud paar lehekülge naistekat- teise töö sain valmis juba hommikul. Aga see-eest olen istunud arvutis praktiliselt kogu päeva. Eks lisakopikas kulub ka ära.Tulemas mehe sünnipäev ja ema juubel. Ja raamat on tegelikult päris hästi tõlgitud - rahulikult sai süžeesse ka süveneda:)

Homme siis uus nädal ja uued sündmused. Parimat kõigile! Kallid siia- ja sinnapoole piiri!

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

kuidas mulle küll ei meeldi autoritaarsed inimesed...

...eriti kui nad juhtuvad olema õpetajad. Ma hakkan üha enam muutuma alternatiivkooli pooldajaks. Laps, kes mahub n-ö raamidesse, saab hakkama ka tavakoolis, aga kui mõtteviisis ilmneb väikegi kõrvalekalle, siis oled puudulik ja pehmelt öeldes loll. Tundsin seda justsama ise - mina, kes ma olen üle kümne aasta olnud koolis õpetaja... Või kuidas suhtuda õpetajasse, kellele helistad, (mitte niisama lambist lõhkudes tema õhturahu, vaid julgust saades mitmest korrast, mil ta on kinnitanud, et kui midagi jääb arusaamatuks, siis talle võib ka õhtuti helistada)et saada selgust, kuidas aidata last kodutöös, saan selle asemel hoopis kuulda, kuidas keegi varem pole tulnud sellise asja peale, et pooleks lõigatud vihik peab tähendama ainult ühtpidi pooleks lõikamist. Ühesõnaga, tundsin, kuidas mul "sukad on keerdus" ja "patsipael lahti" ehk sain lihtlabasel kombel teada, et olen ikka peast päris loll, et ei oska õpetaja mõtteid lugeda:( Ja nüüd lubasin endale, et ei helista sellele õpetajale enam KUNAGI!!! Paari aasta tagant meenub ka tüli selle pärast, et mina AINUKESE (jällegi lolli) lapsevanemana ei saanud aru sellest, miks peab just kirjutama 20 joonega vihikusse, mitte mingit võiumalustki ei näinud õpetaja 22 joonega vihiku kasutamises. Ja ma ei saa siiani sellest aru, miks peab nii olema??? Kuigi ma lapse pärast need vihikud ostsin... sest pole just lihtne olla lapsena klassis, kus õpetaja kõigi kuuldes teeb märkusi, et lapsel on absoluutselt vale ja mittekasutatav vihik. Oeh, ma tunnen praegu, et olen üdini nördinud...
Samas on õpetaja saamas või ongi juba saanud kõige kõrgemat õpetaja ametijärku. Jah, ta on kirjutanud mitu õpikut ja oskab käsitöös osavaid lapsi juhendada, kuid inimlik pool on ju null. Kas me selliseid õpetajaid siis tahamegi? Sellele retoorilisele küsimusele vastan mina igal juhul eitavalt. Inimene ja tema hinge tervis siin haiges maailmas on kõige tähtsamad, mitte see, millega või kuidas sa kirjutad. Ja kas sa üldse julged enda mõtteid avaldada. Usun, et meie suht arglik ja kahtlev laps ei julge tunnis piiksatadagi, ammugi siis oma arvamust avvaldada. Mul kisub kõik sees kokku. Mina ka ei julgeks sellise õpetajaga. Samalaadseid viiteid selle õpetaja autoritaarsusele olen kuulnud ka teistelt... nii lastelt kui suurtelt.
Oh oleks ometi Tallinnas üks korralik Waldorf-kool. Kõhklematult paneks lapse sinna... Mis siis, et ta võib-olla kõrgkooli sealt saadud teadmistega ei pääse, aga terve hing ja rahulolutunne on ka midagi väärt siin elus. Rohkemgi kui kuivad teadmised.
Tänan taevast, et ma omal ajal koolist ära tulin - olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti kooli kõige suurem häda on selles, et inimene pole keegi. Ma ei ütle, et see alati ja kogu aeg nii on, aga mina tundsin, et ei oska ja ei suuda ujuda vastuvoolu... Tundsin, et vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi ei jaksa pere kõrvalt.Ja kurbusega näen, et eriti keegi ei jaksa neist, kes alles jäänud...

Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Valu vastu saab valuga ehk ...

Meie murelaps, kõige rohkem indigolapse mõõtu välja andev 17-aastane astus täna hommikul, kui kallis abikaas oli siirdunud valla eelarvet kokku panema, mu magamistoa uksele, paljastas käevarre ja oh imet... seal ilutses
KISS. Jajah, just sellesama noorusest tuntud kreisirokkbändi nimi. Pojake on nimelt bändi jäägitu fänn juba mitu aastat. Ta on juba ammu rääkinud soovist endale "lind teha". Minuvanused mäletavad imselt seda stseeni ühest vanast eesti filmist, kus noor Kukumägi uhkusega oma peenikese kidura linnuga rinna valla lõi... See film tuli mulle täna hommikul meelde ja ajas naerma...
Tegelikult on asi vist noormehe jaoks naljast kaugel. Ta üritab küll vapper olla ja ükskõikset nägu teha, aga sisimas tundlik, nagu ta on, mõjub talle oma esimesest tõsisest pruudist lahkuminek tõenäoliselt üsna valusalt. Mul ongi vist praegu ematunnete proovilepanek. Selles eas laste emad teavad vast, millest ma räägin. Tean ju küll, et meie, vanemad, ei saa sellises olukorras midagi teha. Igaüks peab oma armuvalud ise üle elama ja nende läbi tugevaks kasvama. Aga teades, kui palju need asjad valu võivad teha, tahaks oma lapsi neist piinadest säästa...
Et siis meil on nüüd kodus üks kissikäsivars. Olen kuulnud, et see pidi päris valus olema... Minu arvamus lükati ümber, aga jäin mõttes oma teooria juurde, et valu vastu saab vaid valuga... Ja kui seda valu oli praegu vaja, ju siis oli. Peab leidma endas jõu ja tarkuse, kuidas suunata noormees taas rappajooksnud kooliasjade juurde.
See-eest Londoni-poisil läheb kuuldavasti hästi. Nädalal ajaga hakkab tema elu maailmalinnas jooksma rööpasse: viiendal päeval täiesti arvestatavat tööd saada ja leida omale elamine 20-minuti metroosõidu kaugusel südalinnast seega töökohast. Elamine pole kirjelduste järgi just luksus, aga kõik eluks vajalik on olemas ja alustuseks, kuni jalad kindlalt maha saab, ajab asja ära. Kuulasin telefonis eile oma suurt poega ja arutlesin endamisi, kust temal küll pärit see arukus ja kainelt kaalutlemise oskus. Mina olen eriline emotsiooni ajel tegutseja... Ju siis on geenidel ikka rohkem võimu, kui ma vahel tahaks tunnistada... Sel puhul õnneks...
Iga sündmus, mis meiega elus juhtunud või juhtub, on millekski hea - olen avastanud, et seda tarkust meeles hoides on elu täitsa talutav, vahel isegi väga ilus:) Ilusaid ja valusaid eluhetki siis meile kõigile!

Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Külm

Ei oskagi nüüd suhtuda... Talv on tore küll, aga ehteestlaslikul kombel tahaks ikka viriseda ka: kas siis just nii külm peab olema:( Meil näitas alumine kraadiklaas täna hommikul 19 miinuskraadi - õue minnes kiskusid ninasõõrmed kokku ja sõrmeotsad ei saanud kinnasteski sooja. See on ikka liig.
Toas on õnneks soe, eriti kui teinepool külje vastas.Oleme nüüd enam-vähem kindlad, et praegune elupaik võiks meie päriskoduks saada küll.Vaatamata sellele, et kogu elu on välja timmitud elektri peale, polegi küttearve jalustrabav. Varasemas kolmetoalises korteris maksime peaaegu sama palju. Puudust tunneme sellises külmas ainult kaminast - sellien paikne soe oleks lihtsalt mõnusam. Eks tulevikus annab seda vbl muuta.
Aga Paul jäi täna koju - eileõhtune köha ja tänased külmakraadid kinnitasid mu otsust ta koolitööst kõrvale jätta. Pärast tunde lumes hüplemine ja krõbedas külmas issi ootamine oleks tõenäoliselt haiguse kaasa toonud.
Ärge külmetage, jooge teed ja olge positiivsed - siis on kevade ootamine vähe rõõmsam.

Alguse algus

Olen siiani olnud vanamoelise arvamuse küüsis, et oma elu ilmarahva ette laotada pole ilus.

Ega ma tegelt praegugi kavatse elu üksikasju lahkama siin hakata. Pigem üritan meie pere tegemisi ja nendega seotud mõtteid ja tundeid lahti kirjutada, et kodusest elust-olust saaks mingi aimu minu varsti juba kümme aastat Soomes elav õde ja nüüdseks paar nädalat Londonis elav suur poeg.

Teisest küljest annab selline kirjutamine võimaluse oma mõtteid koondada ja tuletab meelde kirjutamise võlud:)

Mulle meeldib talv. Üllatus-üllatus, selle avastasin alles sel aastal... Vbl sellepärast, et õiget talve pole nagu eriti olndki. Kui talved olid, siis olin mina alles nii noor, et minu igatseva meelelaadiga sobis sügis, mida vihmasem ja udusem, seda parem - rohkem. Puškini sügis, nagu mulle keskkooliaegselt Mihhailovskoje reisilt meelde jäänud- pikkade kuuskede read uppunud halli sügisuttu. Lummav!Praegu on sama lummav magamistoa aknast avanev vaade härmas metsale.Hakkan tasapisi üle saama ka oma vanima poja kodustlahkumisest. Nädalavahetus oli ikka päris kole - koristasin Steni tuba, ninas tema lõhn (imestan, kuidas ta alati oskas endale just sellise parfüümi valida, mis mulle väga ninamööda - oskaks ise endale ka valida lõhnu nii:)) ja nagu pisaranupp oleks seal toas olnud. Nii kui üle toa läve astusin, valgusid silmad taas vett täis... Mõtlesin, et olen opakaks muutunud - mis see siis nüüd on ... Täitsa loogiline ju, et täiskasvanud lapsed kodunt lahkuvad, aga kui see aeg kätte jõuab tegelikult, siis on ikka kole küll... Ei kujuta ettegi, mida tunnevad need emad, kel üks laps. Oli omal ajal ikka tarkust neid kolm muretseda. Muresid on igaühega, aga on ka rõõme... Ja elu pole üksluiselt keskeakriisis vaevlemine.