Reede, 6. august 2010

Kirkad suvekillud


Päris põnev, kui elu hallide argipäevade vahele eksib ära mõni kirev kild. Puhkus on selleks korraks peaaegu seljataga( ajusopis siiski teadmine, et väga häda korral on ootamas veel 14 puhkusepäeva eelnevatest aastatest) ja mõnusaid ühesolemise päevi pere ja tuttavate seltsis selja taga mitu. Kuna poliitikud ju puhkavad siis, kui kana pissib, oli meie koospuhkamise aeg ka lühem kui tavaliselt. Aga sellest tegelikult polnudki midagi. Tähtis on mõne üksiku päeva intensiivsus, mitte pikaleveniv jorutamine, kus üksteisest juba iiveldamiseni tüditud ja tegevust ei leiagi. No nii pika jutu pelae võiks mõni konkreetne näide ka ollaJ
Ja tulebki. Nii palju tuttavaid painanud, kui sel aastal, polegi ammu saanud. Õnneks ei teinud me seda kuskil pikalt ja arvatavasti ei tüüdanud seega ka kedagi ära. Vahva oli esimest korda käia Emumäel, kuhu mina imelikul kombel oma jalga senini polnud saanud ja Salla külas, kus lahke pererahvas meid kostitas mõnusa sauna ja tiigiga. Tuttavad Vändras, Rakkes, Viljandis ja Aegviidus said üle vaadatud ja vastukülaskäigule palutud. Aga vaieldamatult selle suve tippreis oli eelmise nädala ekpromtikas meie oma koduvalla Prangli saarele. Sellest saarest ei teadnud ma enne midagi muud, kui et seal on igavese rohelise tulega valgusfoor, heas mõttes hullud peastarvutajad lapsed ehk pranglijad ja kaasa kaudu sedagi, et Eesti ühe rikkama valla ninamees veedab seal saarel oma suved ja oli mingi ühisreisi ajal maininud ka mu mehele, et on sinna teretulnud. Mõistagi ei arvanud me, et ühel saarel resideeruv mitte-nii-väga-tuttav inimene avasüli meid võõrustama kipub. On ju selliseid poolvõõrastest linnavurlesid, kes suveajal õuele pressivad jalaga segada. Sestap ei tülitanud härra vallavanemat algul, vaid püstitasime om telgi laagriplatsile ja otsustasime esialgu isepäi saarega tutvust teha. Et aga eelmise õhtu hullus saginas(uus telk tuli vana poolikuse tõttu asendada pooleöise marketiostuga) olime unustanud saare info välja printida, siis tuli ikkagi kõllata kohalikule saareprominendile ja uurida, kuhu minna ja mida teha. Ei osanud aga oodata sedavõrd positiivset ja vahvat reaktsiooni. Meile sõideti vastu kohaliku liivateede ratsuga – villis, mis kohandatud just saarel sõiduks ja see programm, mis järgnes, oli täis põnevust, pisukest ekstreemi, kultuuri ja ajalugu, huvitavaid fakte, sõbralikku vestlust, ühist lestapraadimist ja -söömist, viinavõttu ja tõelist külapeo romantikat... Ühesõnaga kõike oli.
Mina, kes ma pole eriline ekstreemiinimene, sattusin hullu vaimustusse skuutrisõidust. Teadsin küll, et kui mulle mingi ekstreem natuke sobib, siis on see just mereekstreem. Ja nii oligi – pööraselt lahe on kihutada mööda laineharju ja tunda seda hingekriipivat vabadust, mis kaasneb võimsa ristlaine tipult kukkumisega. Üksi siiski vaevalt ma oleks esimest korda julgenud seda ekstreemi ette võtta, eks seljataga turvajale kuulub suurim tänu ja austusJ Ja naistel pidi skuutri juhtimine õnnestuma paremini kui meestel, tunnetus pidi parem olema... Vbl see oli lihtsalt kaunis kompliment, aga mulle meeldis – nii sõita kui kompliment. Targa ja intelligentse meesterahva suust seda enam;)

Õhtune pralle paadikuuris oli midagi nii uskumatult lahedat, et sain täiesti aru ühest kollasärklastest merejahiseltskonnast, kes tõenäoliselt olid seal mingit meestepidu pidamas, vast siis sellist, mida enne pulmi mehepojad aeg-ajalt armastavad teha. Aga kõik olid vaatamata päris ohtrale ja odavale alkoholile suht rõõmsad, sõbralikud ja vallatud.
Hommikul ainult tuli mul juba üsna varakult naabertelgi ees kulgevast vestlusest vastu enda tahtmist osa võtta. Noormehed kollastes särkides püüdsid vastastikku eile päeva pilti sõnades kokku maalidaJ No ei tahtnud see kuidagi õnnestuda neil. Aga lõpuks nad mingi kõigile sobiva kunstiteosega ikka hakkama said, sest paariks tunniks tekkis vaikus ja sai veel silma looja lasta.
Järgmise päeva ärasõit oli natuke nukker. Saar väärinuks enamat kohalolu, ent tunne, et selleks korraks on akud kuhjaga laetud, valdas täeielikult. Selline ongi ideaalne suvine nädalavahetus.
Õnn ongi see, kui oled rahul sellega, mis sul on ja sellega, mida sul pole. Õnneks on mul palju rohkem seda, mida on – on kolm  väga erinevat ja erilist poega ja üks  ja ainus väga eriline mees, kellega võib luurele minna küll. Ja pole ainult tarkust neile seda mõnikord valju häälega öelda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar