Neljapäev, 13. mai 2010

Lõpp vaikuse värelustele

:):):) hakkasin üle hulga aja sisse pressima oma päevaraamatusse (õigemini vist minu puhul kuuraamatusse) ja meiliaadressi toksides läks kogemata niimoodi, et nime asemel tuli sinna "eater". Mõtlesin algul, et mis jama see on, kas olen jälle unustanud oma salasõna... mitu korda tulutult üritades sain viimaks aru, et alateadvus mängib minuga vingerpussi ja nime asemel tuli hoopis selline sõna, mis minu praegusaja ettevõtmisi enesega küll enim iseloomustab. Olen otsustanud, et tegelen just nimelt sellega, mida suust sisse ajan ja mis ikka järk-järgult mu vöökohta rindade ja puusaga ühele joonele tirib. Mina tahan vastu vaielda ja vastan omalt poolt ägeda veejoomise ja tomati-sibulasalatiga. Eks vaatame, kes peale jääb:)
Vahepeal on merre voolanud palju vett ja olnud nii palju sündmusi, et ei teagi, kust peale hakata...
Jumalal on minuga küll praegu imelikud plaanid..., algul pani ta mind mõtlema, et hakkan vist vanaks jääma ja siis andis ühe hea obaduse veel isa infarkti näol. See viimane tuli kogu meie perele küll suure ja hirmutava hoobina. Oli selliseid aegu, kus olime lootust kaotamas ja olgugi et ei tahtnud, mõtlesime ka sellele, mis saab siis, kui isa meilt tõesti niiviisi ebaõiglaselt võetakse... Nüüd on sellest möödas juba üle kuu ja isa õnneks pärast rasket operatsiooni ja kurnavat tüsistusteravi kodus kosumas. Ega enne ei hakka elu hapruse üle mõtlema, kui surma külma käe hingus pea kohal... Ent ka hea kogemus tuli selle kõigega kaasa: tundsime kõik, et oleme üksteistele väga kallid ja anname endast maksimumi, et rasketest aegadest koos läbi tulla. Ja see teadmine on äraütlemata hea ja rahustav... Isegi kui vahel oli tunne, et enam ei jõua ja jõud lõpeb.

Aga väljas on juba suur kevad. Esimest kevadet siin metsaveeres elades olen vaikselt mõelnud, et ei tea, mis linnud meil siin siis tooni annavad. Eelmises elamises olid maja taga vanad pargipuud, mis  kevaditi ööbikukontserte pakkusid. Siin oli täna hommikul tegutsemas meie isiklik ökoäratuskell. Kägu. Olin juba kannatust kaotamas ja aknast hõikamas, et aitab nüüd küll - nii kaua ma ka elada ei kavatse- pidagu nüüd piiri... No jäi kuskile 40 ja 50 vahepeale. Järg kadus ära. Kevad on siin- see on nii meeliülendav tunne, et sõnadesse ei oska , suuda ja pole vajagi panna...

Tulevastest tegemistest niipalju, et kogu vaba aja aur läheb järgmisel nädalalõpul Pärnus oleva rahvalaulukonkursi kava drilliks. Tahaks loota, et saame sisemise tasakaalu ja sõbraliku laulumeele ühele lainele- see ongi kõige tähtsam. Muu tuleb siis juba ise - tunnetust ja helgust. Just, need kaks sõna iseloomustavad Mikk Üleoja stiili, kui ta õpetas vaimuliku  laulupeo proovis valikkoore laulma Kadri Hundi imekaunist ja -õrna laulu. Olen ikka oma loomuselt tõeline Neitsi:) - ma armastan filigraansust kõiges - hing väreleb ja hüpleb sees, kui kuulen ja tunnen, et on inimesi, kes oskavad ja tajuvad, ja vähe sellest- haaravd kaasa ka teisi sinna imelisse maailma, mille sügavamad sopid  on antud avastada vaid vähestele. Mulle meeldib alluda tundlikele meestele - selline imelik naine olen:):):) Aitäh Sulle selliste inimeste eest minu elus! Ja mu hääl karjub endiselt korraliku häälekoolituse järele - ma tõesti tahan lauldes endast anda maksimumi -see on üks väheseid asju siin ilmas, mida ma teen sedavõrd suure naudinguga, et unustan kõik muu enda ümber. Rinnad teeb rõõmsaks niikuinii:)
Tundlikke ja helgeid inimesi ka teie kõikide ellu. Ja palju kirgastavat muusikat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar