kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Alguse algus

Olen siiani olnud vanamoelise arvamuse küüsis, et oma elu ilmarahva ette laotada pole ilus.

Ega ma tegelt praegugi kavatse elu üksikasju lahkama siin hakata. Pigem üritan meie pere tegemisi ja nendega seotud mõtteid ja tundeid lahti kirjutada, et kodusest elust-olust saaks mingi aimu minu varsti juba kümme aastat Soomes elav õde ja nüüdseks paar nädalat Londonis elav suur poeg.

Teisest küljest annab selline kirjutamine võimaluse oma mõtteid koondada ja tuletab meelde kirjutamise võlud:)

Mulle meeldib talv. Üllatus-üllatus, selle avastasin alles sel aastal... Vbl sellepärast, et õiget talve pole nagu eriti olndki. Kui talved olid, siis olin mina alles nii noor, et minu igatseva meelelaadiga sobis sügis, mida vihmasem ja udusem, seda parem - rohkem. Puškini sügis, nagu mulle keskkooliaegselt Mihhailovskoje reisilt meelde jäänud- pikkade kuuskede read uppunud halli sügisuttu. Lummav!Praegu on sama lummav magamistoa aknast avanev vaade härmas metsale.Hakkan tasapisi üle saama ka oma vanima poja kodustlahkumisest. Nädalavahetus oli ikka päris kole - koristasin Steni tuba, ninas tema lõhn (imestan, kuidas ta alati oskas endale just sellise parfüümi valida, mis mulle väga ninamööda - oskaks ise endale ka valida lõhnu nii:)) ja nagu pisaranupp oleks seal toas olnud. Nii kui üle toa läve astusin, valgusid silmad taas vett täis... Mõtlesin, et olen opakaks muutunud - mis see siis nüüd on ... Täitsa loogiline ju, et täiskasvanud lapsed kodunt lahkuvad, aga kui see aeg kätte jõuab tegelikult, siis on ikka kole küll... Ei kujuta ettegi, mida tunnevad need emad, kel üks laps. Oli omal ajal ikka tarkust neid kolm muretseda. Muresid on igaühega, aga on ka rõõme... Ja elu pole üksluiselt keskeakriisis vaevlemine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar