Pühapäev, 24. jaanuar 2010

Valu vastu saab valuga ehk ...

Meie murelaps, kõige rohkem indigolapse mõõtu välja andev 17-aastane astus täna hommikul, kui kallis abikaas oli siirdunud valla eelarvet kokku panema, mu magamistoa uksele, paljastas käevarre ja oh imet... seal ilutses
KISS. Jajah, just sellesama noorusest tuntud kreisirokkbändi nimi. Pojake on nimelt bändi jäägitu fänn juba mitu aastat. Ta on juba ammu rääkinud soovist endale "lind teha". Minuvanused mäletavad imselt seda stseeni ühest vanast eesti filmist, kus noor Kukumägi uhkusega oma peenikese kidura linnuga rinna valla lõi... See film tuli mulle täna hommikul meelde ja ajas naerma...
Tegelikult on asi vist noormehe jaoks naljast kaugel. Ta üritab küll vapper olla ja ükskõikset nägu teha, aga sisimas tundlik, nagu ta on, mõjub talle oma esimesest tõsisest pruudist lahkuminek tõenäoliselt üsna valusalt. Mul ongi vist praegu ematunnete proovilepanek. Selles eas laste emad teavad vast, millest ma räägin. Tean ju küll, et meie, vanemad, ei saa sellises olukorras midagi teha. Igaüks peab oma armuvalud ise üle elama ja nende läbi tugevaks kasvama. Aga teades, kui palju need asjad valu võivad teha, tahaks oma lapsi neist piinadest säästa...
Et siis meil on nüüd kodus üks kissikäsivars. Olen kuulnud, et see pidi päris valus olema... Minu arvamus lükati ümber, aga jäin mõttes oma teooria juurde, et valu vastu saab vaid valuga... Ja kui seda valu oli praegu vaja, ju siis oli. Peab leidma endas jõu ja tarkuse, kuidas suunata noormees taas rappajooksnud kooliasjade juurde.
See-eest Londoni-poisil läheb kuuldavasti hästi. Nädalal ajaga hakkab tema elu maailmalinnas jooksma rööpasse: viiendal päeval täiesti arvestatavat tööd saada ja leida omale elamine 20-minuti metroosõidu kaugusel südalinnast seega töökohast. Elamine pole kirjelduste järgi just luksus, aga kõik eluks vajalik on olemas ja alustuseks, kuni jalad kindlalt maha saab, ajab asja ära. Kuulasin telefonis eile oma suurt poega ja arutlesin endamisi, kust temal küll pärit see arukus ja kainelt kaalutlemise oskus. Mina olen eriline emotsiooni ajel tegutseja... Ju siis on geenidel ikka rohkem võimu, kui ma vahel tahaks tunnistada... Sel puhul õnneks...
Iga sündmus, mis meiega elus juhtunud või juhtub, on millekski hea - olen avastanud, et seda tarkust meeles hoides on elu täitsa talutav, vahel isegi väga ilus:) Ilusaid ja valusaid eluhetki siis meile kõigile!

Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Külm

Ei oskagi nüüd suhtuda... Talv on tore küll, aga ehteestlaslikul kombel tahaks ikka viriseda ka: kas siis just nii külm peab olema:( Meil näitas alumine kraadiklaas täna hommikul 19 miinuskraadi - õue minnes kiskusid ninasõõrmed kokku ja sõrmeotsad ei saanud kinnasteski sooja. See on ikka liig.
Toas on õnneks soe, eriti kui teinepool külje vastas.Oleme nüüd enam-vähem kindlad, et praegune elupaik võiks meie päriskoduks saada küll.Vaatamata sellele, et kogu elu on välja timmitud elektri peale, polegi küttearve jalustrabav. Varasemas kolmetoalises korteris maksime peaaegu sama palju. Puudust tunneme sellises külmas ainult kaminast - sellien paikne soe oleks lihtsalt mõnusam. Eks tulevikus annab seda vbl muuta.
Aga Paul jäi täna koju - eileõhtune köha ja tänased külmakraadid kinnitasid mu otsust ta koolitööst kõrvale jätta. Pärast tunde lumes hüplemine ja krõbedas külmas issi ootamine oleks tõenäoliselt haiguse kaasa toonud.
Ärge külmetage, jooge teed ja olge positiivsed - siis on kevade ootamine vähe rõõmsam.

Alguse algus

Olen siiani olnud vanamoelise arvamuse küüsis, et oma elu ilmarahva ette laotada pole ilus.

Ega ma tegelt praegugi kavatse elu üksikasju lahkama siin hakata. Pigem üritan meie pere tegemisi ja nendega seotud mõtteid ja tundeid lahti kirjutada, et kodusest elust-olust saaks mingi aimu minu varsti juba kümme aastat Soomes elav õde ja nüüdseks paar nädalat Londonis elav suur poeg.

Teisest küljest annab selline kirjutamine võimaluse oma mõtteid koondada ja tuletab meelde kirjutamise võlud:)

Mulle meeldib talv. Üllatus-üllatus, selle avastasin alles sel aastal... Vbl sellepärast, et õiget talve pole nagu eriti olndki. Kui talved olid, siis olin mina alles nii noor, et minu igatseva meelelaadiga sobis sügis, mida vihmasem ja udusem, seda parem - rohkem. Puškini sügis, nagu mulle keskkooliaegselt Mihhailovskoje reisilt meelde jäänud- pikkade kuuskede read uppunud halli sügisuttu. Lummav!Praegu on sama lummav magamistoa aknast avanev vaade härmas metsale.Hakkan tasapisi üle saama ka oma vanima poja kodustlahkumisest. Nädalavahetus oli ikka päris kole - koristasin Steni tuba, ninas tema lõhn (imestan, kuidas ta alati oskas endale just sellise parfüümi valida, mis mulle väga ninamööda - oskaks ise endale ka valida lõhnu nii:)) ja nagu pisaranupp oleks seal toas olnud. Nii kui üle toa läve astusin, valgusid silmad taas vett täis... Mõtlesin, et olen opakaks muutunud - mis see siis nüüd on ... Täitsa loogiline ju, et täiskasvanud lapsed kodunt lahkuvad, aga kui see aeg kätte jõuab tegelikult, siis on ikka kole küll... Ei kujuta ettegi, mida tunnevad need emad, kel üks laps. Oli omal ajal ikka tarkust neid kolm muretseda. Muresid on igaühega, aga on ka rõõme... Ja elu pole üksluiselt keskeakriisis vaevlemine.