laupäev, 6. märts 2010

Eneseületusaeg

Nagu ma esimeses postituses lubasin, ei saa minust eriti regulaarset kirjutajat... Võib-olla on praegune kirjatükk üks osa minu uuest ajast. Kuidagi on minu juurde jõudnud revolutsioonilise situatsiooni tõeline olemus. Kus ühed  ei saa ja teised ei taha... No kuidagi nii see kõlas (meenub mulle umbes 25 aasta!!!) tagusest ajast.
Tõesti, mul saab sel aastal 25 aastat keskkooli lõpetamisest. See omakorda on järjekordne märk tõelusest, et miski kaob jäävalt - ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb... Ilmselt ei üht ega teist. See lihtsalt on nii. Tuleb leppida, et noorus ei tule iial tagasi... See omakorda tähendab vist prioriteetide ümberseadmist- mõtlemist. Huvitav küll, aga ma olen mingite viimaste nädalatega hakanud tajuma seda. Oma nn uue elu alguses otsustasin, et päris üksi ma oma paratamatu vananemise teadvustamisega hakkama ei saa.:) Seljavalu, mis viimasel ajal endast märku andis ja seelikuvärvel, mis üha tuugamalt ümber kere pressis, olid mulle muidugi ka päris toredad abimehed. Ühesõnaga otsustasin enda keha ja hinge premeerida iganädalase kahekordse pilatese-laksuga. Eelmisel kolmapäeval käisin esimest korda tutvumistrennis ja mulle meeldis. Tegelt pole ma eluaeg sallinud sellisid higi välja hüplemise trenne. Kirjelduste järgi arvasin, et pilates on just see, mis mulle võiks sobida. Nii oligi - selline pingutust ja tasakaalu nõudev, aga samas rahulik ja annab aega atra seada. Homme on veel kaks algustrenni - teooriast ja pilatese algtõdedest, eks siis saab asi hoo sisse. Kuskilt ju peab alustama.
Lisaks löövad mul viimasel nädalal üle pea kokku kõrgenenud eneseteadlikkus ja -kriitika. Pole just hea variant: see tekitab lähikondlastele arvatavasti palju probleeme. Ma ei ole rahul iseendaga ei välimiselt ega seesmiselt. Ja siis ma kipun oma rahulolematust teiste peal välja elama. Kõige kallimad ja lähedasemad saavad muidugi suurima sahmaka kaela. Sorry, ma püüan sellise endaga ise toime tulla. Teie armastust ja tuge on mul ikka vaja.
Kirjutan neid ridu ja mõtlen, miks me eestlased ikkagi oleme sellised nõmedad: selle asemel, et kallile inimesele öelda, et ta on meile väga-väga kallis, õõnestame sõnateravikuga suhtesse auke või oleme lihtsalt vait. Mõni jõuab õigel hetkel ilusad sõnad teisele edasi öelda, aga paljud sellised sõnad saame üle huulte alles armsat inimest viimsele teele saates... Samas ei meeldiks mulle ka totaalne Ameerika, kui kõiki ja kõike igal minutil armastatakse: nii meest kui naist, nii jäätist kui päiksepaistet. Selline ülimeelsus pole ka midagi väärt. Sõnade kaal kaob hoopiski nii.
Ah, jutt hakkab kõneks kiskuma. Ja lõpeks ei tea isegi, mis tunne valdab ja mida tegema peaks. Peab vist kunagise klassivanemana hakkama klassi kokkutulekut orgunnima. Kui ise ei tee, on ju teadagi tegemata kõik:)