kolmapäev, 3. veebruar 2010

kuidas mulle küll ei meeldi autoritaarsed inimesed...

...eriti kui nad juhtuvad olema õpetajad. Ma hakkan üha enam muutuma alternatiivkooli pooldajaks. Laps, kes mahub n-ö raamidesse, saab hakkama ka tavakoolis, aga kui mõtteviisis ilmneb väikegi kõrvalekalle, siis oled puudulik ja pehmelt öeldes loll. Tundsin seda justsama ise - mina, kes ma olen üle kümne aasta olnud koolis õpetaja... Või kuidas suhtuda õpetajasse, kellele helistad, (mitte niisama lambist lõhkudes tema õhturahu, vaid julgust saades mitmest korrast, mil ta on kinnitanud, et kui midagi jääb arusaamatuks, siis talle võib ka õhtuti helistada)et saada selgust, kuidas aidata last kodutöös, saan selle asemel hoopis kuulda, kuidas keegi varem pole tulnud sellise asja peale, et pooleks lõigatud vihik peab tähendama ainult ühtpidi pooleks lõikamist. Ühesõnaga, tundsin, kuidas mul "sukad on keerdus" ja "patsipael lahti" ehk sain lihtlabasel kombel teada, et olen ikka peast päris loll, et ei oska õpetaja mõtteid lugeda:( Ja nüüd lubasin endale, et ei helista sellele õpetajale enam KUNAGI!!! Paari aasta tagant meenub ka tüli selle pärast, et mina AINUKESE (jällegi lolli) lapsevanemana ei saanud aru sellest, miks peab just kirjutama 20 joonega vihikusse, mitte mingit võiumalustki ei näinud õpetaja 22 joonega vihiku kasutamises. Ja ma ei saa siiani sellest aru, miks peab nii olema??? Kuigi ma lapse pärast need vihikud ostsin... sest pole just lihtne olla lapsena klassis, kus õpetaja kõigi kuuldes teeb märkusi, et lapsel on absoluutselt vale ja mittekasutatav vihik. Oeh, ma tunnen praegu, et olen üdini nördinud...
Samas on õpetaja saamas või ongi juba saanud kõige kõrgemat õpetaja ametijärku. Jah, ta on kirjutanud mitu õpikut ja oskab käsitöös osavaid lapsi juhendada, kuid inimlik pool on ju null. Kas me selliseid õpetajaid siis tahamegi? Sellele retoorilisele küsimusele vastan mina igal juhul eitavalt. Inimene ja tema hinge tervis siin haiges maailmas on kõige tähtsamad, mitte see, millega või kuidas sa kirjutad. Ja kas sa üldse julged enda mõtteid avaldada. Usun, et meie suht arglik ja kahtlev laps ei julge tunnis piiksatadagi, ammugi siis oma arvamust avvaldada. Mul kisub kõik sees kokku. Mina ka ei julgeks sellise õpetajaga. Samalaadseid viiteid selle õpetaja autoritaarsusele olen kuulnud ka teistelt... nii lastelt kui suurtelt.
Oh oleks ometi Tallinnas üks korralik Waldorf-kool. Kõhklematult paneks lapse sinna... Mis siis, et ta võib-olla kõrgkooli sealt saadud teadmistega ei pääse, aga terve hing ja rahulolutunne on ka midagi väärt siin elus. Rohkemgi kui kuivad teadmised.
Tänan taevast, et ma omal ajal koolist ära tulin - olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti kooli kõige suurem häda on selles, et inimene pole keegi. Ma ei ütle, et see alati ja kogu aeg nii on, aga mina tundsin, et ei oska ja ei suuda ujuda vastuvoolu... Tundsin, et vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi ei jaksa pere kõrvalt.Ja kurbusega näen, et eriti keegi ei jaksa neist, kes alles jäänud...

1 kommentaar: