Neljapäev, 28. juuli 2011

Aasta möödub märkamatult...

Kuidagi ei taha uskuda, et kohe-kohe on aasta möödas ajast, mil siia viimased read kirjutasin. No aga sai ju lubatudki, et grafomaanlusega ei tegele ja kirjutan vaid siis, kui tunnen, et tahan... Kas ma nüüdki oleks tahtnud, aga üks hea külaline, kes on minu jaoks veidi rohkemgi kui lihtsalt külaline, mainis söögilauavestluses, et ta on käinud kaemas siin, aga varsti juba aasta aega ei ridagi... No ei oleks arvanudki, et keegi jälgib mu pahupidipööramisi sellise innuga. Tekkis endalgi tunne midagi veidi pöörata... vähemalt sõnadeski.

Tänast õhtut resümeerides tundub taas, et minu pärisosaks siin elus on olla puhver kõigi ja kõige vahel. Vahel ma vihkan seda rolli - paistab, nagu mind millekski muuks siin elus vaja polegi... Aga noh - eks ma mõneti olen selle rolli enda kanda võtnud isegi. Ja ei saa salata - seda ka nautinud. Nüüd viimasel ajal küll rohkem vihanud.
Kui kuratlikult raske on tajuda, et tuleb teha raskeid valikuid - kas olla lojaalne oma kauaaegsetele kaastöötajatele/-võitlejatele või hoida oma armastatu poole. Õigluse seisukohalt pole õigust kummalgi pool... Ja kuna tunnen mõlema poole üsna vettpidavaid argumente, siis on raske... Ja ka sellesama õhtu ämbrisseastumisi silmas pidades.Tõde pole kunagi ühenäoline- seda on neli aastat meedias töötamist õpetanud küll.Hinnangud on alati subjektiivsed ja üldjuhul teevad madalama valulävega inimestele haiget. Aga ma ikkagi imestan, et päris mitu aastat poliitikutööd pole mu kallimast kaasteelisest teinud paksunahalist - teda ikka puudutavad väga isiklikult sõnatorked, mis kaudselt seotud tema tööga :( Ja seda tunda pole just kuigi meeldiv... Nii et õhtu lõpuks jäigi justkui tunne, et tahtsin parimat, aga välja kukkus mitte just kõige paremini. Tean küll, et ei peaks isegi seda kõike väga südamesse võtma, aga ikkagi on keeruline pendeldada vastuoluliste arvamuste rägastikus. Seda enam, et mind isiklikult ei puuduta need arvamused enam kuigivõrd. Või ehk siiski: alateadlikult tunnen, et need mitmetimõistmised küünivad kaugemale, kui uskuda ja karta julgengi:( Lihtsaim olekski ju lõpetada vanad suhted ja olla uute puhaste keskel, kuid nii jälle ei taha hing. Mis siis ikka- tulebki olla puhver... Vähemalt seni, kuni on võimalus ja kannatust. On vaid üks inimene siin ilmas, kellele olen lubanud olla toeks nii heas kui halvas, õnnes ja õnnetuses, kuni surm meid lahutab...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar