neljapäev, 11. veebruar 2010

Õnneks vananevad ka mehed:)

Eile sai minu armas kaasa siis aasta võrra vanemaks. Et meie eas pole enam põhjust selle asjaolu üle eriti rõõmustada, siis ei pidanud ka suuremat prallet. Tõsi, pralle tuleb küll reedel töökaaslaste seltsis, aga see on selline mitmepeale pidu, kus saab natuke sööki ja jooki - lisaks ujuda ja sauna. Elagu Loo spordihoone!
Kodus püüdsime siiski asja veidi pidulikumaks praavitada: alates sünnipäevalapse hommikuse üleslaulmisega ja ühise väga maitsva Pavlova koogi söömisega ja lõpetades õhtuse Hiina söögikoha ühiskülastusega. Viimane oli sünnipäevalapse erisoov:)
Sünnipäev sai mõneti küll alguse juba eelmisel õhtul, kui mina küpsetasin mehe töökohta kohupiimakooki ja sündmuse kangelane ise puhastas 3 karpi kilusid. Kiluvõileibadest on saanud meie pere sünnipäevakostituste hitt. Alustasin seda kunagi koolis töötades vist mina, kui ma iga kord, kui kellelgi sünnipäev oli, tundsin nende magusate kookide ja kringlite kõrval hullu puudust millestki soolasest... Ja nii ta jäi...
Täna taas lauluproovi ja siis juba ongi peaaegu käes nädalavahetus, mis tõotab ka tulla üsna kiire ja sündmusterohke. Jooge sooja teed, tehke sporti ja lugege huvitavaid raamatuid: ehk teisisõnu - nautige elu ilusamat poolt!

pühapäev, 7. veebruar 2010

avatar ja haltuura





Need kaks sõna märgivad vast kõige paremini minu varsti lõppevat nädalavahetust. Eile võtsime end kokku ja läksime siis üle hulga aja kinno. Ja mitte lihtsalt kinno, vaid mina läksin oma esimest 3D filmi vaatama. Teised olid varem ka multikarindel asjaga kokku puutunud.Nojah, kinosaali sisenedes oli hinges selline hirmu-ja põnevusesegune tundmus, nagu mäletan lapsepõlvest olevat tundamtu karusselli ees. Kuigi ma just eriline karussellitaja pole. Aga noh, keha mäletab ju vanemaid asju kui me ise.Mõnikord. Ja siis tuli meelde veel suvine 4D kogemus, mõniteist minutit küll, aga suht vastik - see visuaalse ja kehalise petumäng ei haakinud end minuga ja piilusin kogu aeg üle prillide musta ruumi ülemist nurka:)

Aga nüüd siis see "Avatar" ja kolmdee. Tegelikult oli lahe: mulle meeldis - eriti meeldis see, kui näiliselt ebaolulised tegelased toodi sulle nina alla: tulesädemed ja õnne- või soovide- või unistuste või misiganespuu seemned. See oli ikka ületamatult äge. Pean nõustuma Lauri Kaare kusagil välja öeldud arvamusega, et see on maailma kino jakos läbimurre - on kino enne "Avatari" ja kino pärast seda filmi. Mina, kes ma varem olin alati kahtleval seisukohal kino kui sellise suhtes: miks peaksin minema ja raha raiskama lihtsalt selleks, et kogu värki näha suuramas variandis - sama hästi võib ju laenutada filmi ja seda kodus mugavas olekus vaadata. 3D on igal juhul argument kino kasuks. Mis puudutab filmi sisulist poolt, siis seal polnud iseenesest mitte midagi üllatavat - puhas ameerika - etteaimatava süžee ja tegelaskujudega. Puhas muinasjutt. Allegooriline taust aga oli minu meelest võimas - samas kuratlikult lihtne - jõu- ja rahaühiskond ei tunnista mitte mingeid jumalaid peale enda omade - ja ei tunnistagi, nagu filmi lõpus ka kõlama jäi... Imestama pani vaid see, kuidas Ameerikas selline film nii vabalt ringlusse lasti. See on hämmastavalt Ameerika - vastane film.´Palju on selgeltviiteid Ameerika-Afganistani vastuolude kohta. Et aga film on jõudnud kogu maailma vaatajate ette, näitab siiski, et Ameerika on vaatamata kõigele ülidemokraatlik maa... Ikkagi tunnen mina üha enam kõige ameerikaliku suhtes vastumeelsust. Filmi 3D varianti tasub aga vaatama minna küll.

Nn haltuurale parimas tähenduses oli pühendatud minu teine vaba päev. Ja seda sellepärast, et ma ei oska ju ei öelda. Homseks on vaja valmis saada ühe aastaraamatu ja ühe lihtsakoelise naisteka keeletoimetamine. Õnneks on veel jäänud paar lehekülge naistekat- teise töö sain valmis juba hommikul. Aga see-eest olen istunud arvutis praktiliselt kogu päeva. Eks lisakopikas kulub ka ära.Tulemas mehe sünnipäev ja ema juubel. Ja raamat on tegelikult päris hästi tõlgitud - rahulikult sai süžeesse ka süveneda:)

Homme siis uus nädal ja uued sündmused. Parimat kõigile! Kallid siia- ja sinnapoole piiri!

kolmapäev, 3. veebruar 2010

kuidas mulle küll ei meeldi autoritaarsed inimesed...

...eriti kui nad juhtuvad olema õpetajad. Ma hakkan üha enam muutuma alternatiivkooli pooldajaks. Laps, kes mahub n-ö raamidesse, saab hakkama ka tavakoolis, aga kui mõtteviisis ilmneb väikegi kõrvalekalle, siis oled puudulik ja pehmelt öeldes loll. Tundsin seda justsama ise - mina, kes ma olen üle kümne aasta olnud koolis õpetaja... Või kuidas suhtuda õpetajasse, kellele helistad, (mitte niisama lambist lõhkudes tema õhturahu, vaid julgust saades mitmest korrast, mil ta on kinnitanud, et kui midagi jääb arusaamatuks, siis talle võib ka õhtuti helistada)et saada selgust, kuidas aidata last kodutöös, saan selle asemel hoopis kuulda, kuidas keegi varem pole tulnud sellise asja peale, et pooleks lõigatud vihik peab tähendama ainult ühtpidi pooleks lõikamist. Ühesõnaga, tundsin, kuidas mul "sukad on keerdus" ja "patsipael lahti" ehk sain lihtlabasel kombel teada, et olen ikka peast päris loll, et ei oska õpetaja mõtteid lugeda:( Ja nüüd lubasin endale, et ei helista sellele õpetajale enam KUNAGI!!! Paari aasta tagant meenub ka tüli selle pärast, et mina AINUKESE (jällegi lolli) lapsevanemana ei saanud aru sellest, miks peab just kirjutama 20 joonega vihikusse, mitte mingit võiumalustki ei näinud õpetaja 22 joonega vihiku kasutamises. Ja ma ei saa siiani sellest aru, miks peab nii olema??? Kuigi ma lapse pärast need vihikud ostsin... sest pole just lihtne olla lapsena klassis, kus õpetaja kõigi kuuldes teeb märkusi, et lapsel on absoluutselt vale ja mittekasutatav vihik. Oeh, ma tunnen praegu, et olen üdini nördinud...
Samas on õpetaja saamas või ongi juba saanud kõige kõrgemat õpetaja ametijärku. Jah, ta on kirjutanud mitu õpikut ja oskab käsitöös osavaid lapsi juhendada, kuid inimlik pool on ju null. Kas me selliseid õpetajaid siis tahamegi? Sellele retoorilisele küsimusele vastan mina igal juhul eitavalt. Inimene ja tema hinge tervis siin haiges maailmas on kõige tähtsamad, mitte see, millega või kuidas sa kirjutad. Ja kas sa üldse julged enda mõtteid avaldada. Usun, et meie suht arglik ja kahtlev laps ei julge tunnis piiksatadagi, ammugi siis oma arvamust avvaldada. Mul kisub kõik sees kokku. Mina ka ei julgeks sellise õpetajaga. Samalaadseid viiteid selle õpetaja autoritaarsusele olen kuulnud ka teistelt... nii lastelt kui suurtelt.
Oh oleks ometi Tallinnas üks korralik Waldorf-kool. Kõhklematult paneks lapse sinna... Mis siis, et ta võib-olla kõrgkooli sealt saadud teadmistega ei pääse, aga terve hing ja rahulolutunne on ka midagi väärt siin elus. Rohkemgi kui kuivad teadmised.
Tänan taevast, et ma omal ajal koolist ära tulin - olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti kooli kõige suurem häda on selles, et inimene pole keegi. Ma ei ütle, et see alati ja kogu aeg nii on, aga mina tundsin, et ei oska ja ei suuda ujuda vastuvoolu... Tundsin, et vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi ei jaksa pere kõrvalt.Ja kurbusega näen, et eriti keegi ei jaksa neist, kes alles jäänud...